Tekst: LEA NOORMETS

Suitsetamine on inimlik pahe,
sigari tõmbamine jumalik nõrkus. (Tundmatu)

Kui pühakud marsivad sisse

Käsitsi tehtud sigar on kui hõrk maiusroog. Sama sigar ei maitse ühtemoodi täna, kui sõin õhtusöögiks kala ega pole ta sama enam homme, kui kallim lubas küpsetada vasikaliha. Sigar, mida üks võib pidada suurepäraseks, võib teise arvates olla vaid lihtsalt hea.Sigarit saab iseloomustada tema värvi ja tubakalehtede konsistentsi ning põlemise intensiivsuse kaudu. Samuti saab uurida ka tema ehitust. Aga maitseelamus on individuaalne kogemus.

Mina ja mu armsam oleme hirmsad maiasmokad. Tassime alatasa teineteisele igasugu häid asju. Kord üllatab tema mind üleküpsetatud tigudega parmesaani juustu kastmes, teinekord viin mina talle marrakuujasorbetti üllatuseks töö juurde. Aga kodus on meil alailma pidupäev - siis rõõmustame teineteist nii, nagu fantaasia ette kirjutab.
Olime just lõpetanud õhtusöögi. Grammofonil - just, grammofonil, selline ajast ja arust, võib mõni öelda, grammofonil, mis mängib vanu häid "saviplaate" - keerles muusika Louis Armstrongiga. Aknad olid lahti ja kardinad hõljusid tuules. Oli väga rauge ja sulnis olemine. Viskasin diivanile pikali, et mõnuleda pärast söögilauast tõusmist. Tema, mu armsam, jäi hetkeks veel askeldama.
Olin vist diivanile tukkuma jäänud. Ärkasin mingi erilselt erutava lõhna peale. "Kas sa sigarit tahad proovida?" küsis tema. "Oo, kui põnev!" hüüatasin. Laual olid kõik valmis: kristalltuhatoos, väike humidor kümnekonna erineva sigariga, sigarilõikur, karp pikkade tikkudega. Kõrval helkles karhvin külma veega, milles kõlisesid jäätükid.
"Vali!" ütles ta. Tõstsin humidori kaane üles ja mu nina tabas erutavate lõhnade atakk. Sobrasin veidi karbis ja haarasin lõpuks ühe churchilli. Veeretasin seda näppude vahel ja kuulasin salapärast tubakalehtede krõbinat. Tema eelistas zinot.
"Mida ma nüüd tegema pean?" küsisin. Ma polnud kunagi varem sigarit suitsetanud. "Kõigepealt lõikame otsa ära," ütles ta. Naks, ja sigari terav tipp oli läinud. Siis valas ta karahvinist klaasi külma vett. "Joo," ütles ta, "siis tunned sigari maitset paremini."
Jõime külma vett. "Do you know what it means to miss New Orleans?" küsis Louis plaadil.
Tahtsin sigarit süüdata. "Oota," keelas ta. Siis võttis ta sigari kätte ja niisutas seda keelega. "Niisutades põleb paremini ja on aromaatsem," selgitas ta. Limpsisin ka enda oma pisut. Missugune maitse! Miskipärast tulid meelde karamellikommid, hobused, nahksadulad ja pisut higised mehed. Ja Carmen. See Carmen, kes tubakavabrikus töötas ja kelle pärast mehed lollusi tegid.
Hetkeimpulsi ajel võtsin oma sigari kätte ja puudutasin sellega oma armsamat kõrva juurest. Rullisin seda õrnalt mööda ta kurguõnarusi ja rangluude vahel. Siis haaras ta minu käe oma pihku ja keeras pluusivarruka üles. Veeretas oma sigarit õrnalt mööda mu rannet ülespoole kuni kaenlaauguni välja. Sigar nagises tasa ja lõhnas hullutavalt. Otsisime veel teineteise õrnu kohti, kust sigariga üle käia - räägitakse ju, et vanasti veeretati tubakalehti reiel sigariks! "Now you has jazz," kinnitas Louis.
Rüüpasin klaasist veel lonksukese vett. Tõmbasin keelega uuesti üle sigari. Maitse läks tugevamaks ja juurde oli tulnud mingi eriline nüanss. Atmosfääris oli erilise ootus.
Süütasime sigarid. Tõmbasin oma esimese mahvi. Silmad läksid suureks, ninasäärmed hakkasid üllatusest värelema. Maitse, mis oli magus ja kirbe ühteaegu, valgus mu huultelt neelu, sealt edasi kõhtu ja varvastesse, pannes mind erutunult nihelema. "It is blueberry hill," teatas Louis. "My dream came true," uskusin ta sõnu.
Istusime teineteise läheduses ja tõmbasime raugelt oma sigareid. Meid ümbritses lõhnapilv, milles oli nii tubakat, hobusehaisu, nahkrihmade lõhna, tema ja minu naha eksimatult äratuntavat aroomi, karamelli magusust, õhtu malbust ja lillede nektarit. Olime tasa, vaid tuul sosistas ja grammofon laulis oma laulu. See oli õhtu, "When the saints go marching in."