|
SIGARI VALIMINE JA SUISETAMINE
Täpselt ei tea keegi, millal alustati tubaka kasvatamist. Tubakalehti on leitud isegi vaarao Ramses II muumia kõhust ja see on rohkem kui 3000 aastat vana. Kindlalt võime väita, et 1492 aasta oktoobris kui Christopher Columbus jõudis Kariibimere saartele, kohtasid hispaanlased kohalike elanikke, kes suitsetasid sigareid. Kui hispaanlased märkasid, et kohalikud hingasid sisse suitsu ja nautisid selle lõhna ja maitset, soovisid nad seda samuti proovida. Kui meremehed jõudsid tagasi kodumaale, sai vana Euroopa tuttavaks taimega, mida pärismaalased, taino indiaanlased, kutsusid cohiba. Üks esimesi suitsetamise pealtnägijaid Rodriguo de Jerez võeti vastu hämmastuse, halvakspanu ja uudishimuga. Ta ei soovinud suitsetamist lõpetada ja pandi selle eest isegi vangi. Koos suitsetamise levikuga kasvas ka sellele vastasseis. Türgis lõigati suitsetajatel ninad ostsast, vene tsaar Mihhail Romanov saatis 17 sajandi alguses suitsetajaid Siberisse asumisele, paavst kirjutas bulla, milles taunis suitsetamist. Tagakiusamine ei kestnud siiski kaua, kuna kavalad poliitikud leidsid, et tuleb arvestada ka asja finantsilist poolt. Nad maksustasid suitsetamise. Sellega alustas Inglise kuninganna Elizabeth I, talle järgnesid Prantsusmaa ja teised riigid. Kaasaegse sigari mõtlesid välja hispaanlased. Esimesed siagritehased asutati Sevillas 1676 aastal. Sigaritehaste käive kasvas kiiresti ja nendes töötasid tuhanded inimesed. Kuna tubakalehtede vedu oli kallis, otsustati tootmine viia Kuubasse ja 1740 asutati kuningliku dekreediga Kuuba tubakamonopol. Napoleoni sõdade ajal võitlesid Prantsuse ja Inglise väed Hispaanias, mille tulemusena sõduritest said sigarisuitsetajad. Inglismaale jõudsid esimesed sigarid 1814. aastal. 19 sajandi keskpaigaks oli suitsetamine maailmas juba sedavõrd levinud, et hotellidesse ja klubidesse hakati looma eraldi ruume suitsetamiseks. Sigarite tarbimine kasvas kuni 1907 aastani, mil leiutati sigaretid. Sigaritootjad vastasid sellele sigarivalmistamise masina leiutamisega, mis muutis sigarite hinna nii odavaks, et neid võisid endale lubada enamik suitsetajaid. Teine suurem läbimurre sigaritootmises tuli 1950.ndatel aastatel, millal leiutati HTL (homogenised tobacco leaf). See on paber, mis on valmistatud purustatud tubakalehtedest ja mis võimaldas toota sigareid veelgi odavamalt. 1962. aastal kirjutas John F. Kennedy seadusele, mille tulemusena lõpetati kaubavahetus Kuuba ja Ameerika Ühendriikide vahel. Enne seda palus ta oma abilistel linna pealt kokku osta kõik oma lemmiksigarid (mis olid valmistatud Kuubas) Kuna Ameerika Ühendriigid olid väga suured sigaritarbijad, tekkis vajadus saada sigareid mujult. Tänu sellele ja Kuuba emigrantidele arenes kiiresti sigaritööstus Dominikaani Vabariigis, Honduurases ja Jamaikal. Samuti on häid tulemusi näid tulemusi näidanud Mehhiko, Nikaraagua, Ekuadori ja Brasiilia sigarivalmistajad. Uus sigaribuum algas 1992. aastal ja see jätkub seniajani. Kuid kõrgekvaliteediline sigar ja Kuuba on jäänud sünonüümideks. Tuntuim sigariajakiri "Cigar Afictionado" testib igas oma numbris mõnda sigarit. Pimetestide tulemusena võib väita, et Kuuba sigarid on oma kvaliteedilt ja maitseomadustelt endiselt parimad kogu maailmas. Palju on kirjutatud sellest, kuidas valida sigarit näo ja kehakuju järgi. Tegelikult on ainukesteks määravateks teguriteks, mille järg valida sigarit selle valmistamise ja säilitamise kvaliteet, aroom ning lõhn. Sealjuures on väga oluline roll ka sigari suurusel. Uue margi valimisel tuleks alustada ühe sigari ostmisest, kuigi terve karbi ost võib tulla suhteliselt odavam. Algajatel tuleks alustada Belgia, Hollandi või Taani väiksematest sigaritest. Villiger, Cortes, Henry Wintermans, Christian of Denmark ei ole väga kallid, kuid neil on hea kvaliteet. Edasi võiks suitsetada Jamaica, Filipiinide või Dominikaani sigareid, milledele järgneksid Honduurase ja Nikaraagua sigarid. Alles selle järel tasuks alustada väiksemate Kuuba sigaritega. Selleks ajaks on selgunud keskmisele sigarisuitsetajale, milline sigar talle sobib. Üldiselt on nii, et hommikupoole suitsetatakse väiksemaid sigareid, keskmise suuruse ja kangusega sigarit suitsetatakse peale lõunat ning suurt ja täidlast sigarit peale õhtusööki. Enne lõpplikku valikut tuleb vaadata ka sigari füüsilist väljanägemist. Väljaarvatud kuivad Hollandi (nn. euroopa) sigarid, ei tohi pealmine tubakaleht olla kuiv ja surnud vaid peab olema niiske.Tubakalehe rootsud (veenid) peavad olema nähtavad ja jooksma võimalikult paralleelselt piki sigarit. Sigari rullimine näppude vahel kõrva läheduses, et kuulda kas sigar on kuiv, ei oma praktilist tähtsust. See võib vigastada sigarit ja pealegi on kuulda isegi korralikult niiskuses hoitud sigari puhul nõrka praksumist. Kõik käsitsi valmistatud sigarid on ühest otsast suletud. On olemas mitmed võimalusi sigari otsa äralõikamiseks. Mõned suitsetajad eelistavad otsa ärahammustamist, küüntega rebimist või terava noaga lõikamist. See aga põhjustab tavaliselt hilisema sigarilehe lahtirullumise ja sigari hävimise. Populaarne otsa äralõikamise meetod on väikese ühe- või kaheteraga giljotiini kasutamine. Levinud on ka spetsiaalsete kääride kasutamine, mida võib vajaduse korral ka teritada. Ots tuleb ära lõigata selliselt, et osa otsa sulgevast tubaklehetükikesest jääks alles. See takistab tubakalehe lahtirullumist. Mõned suitsetajad kasutava V-kujulise teraga lõikurit. Sellega tehtud ava võimaldab saada ühtlasema tõmbe läbi sigari, kuid lõikur ise peab olema väga hea kvaliteediga ning see ei võimalda lõigata kõige jämedamaid sigareid. Veel üks meetod on sigari otsa läbipuurimine spetsiaalse lõikuriga. Selle meetodi puuduseks on kuumade õlide ja suitsu kontsentreerumine keelele. Paljud masinaga valmistatud sigarid on juba valmis lõigatud ja nad on kohe suitsetamiseks valmis. Vanasti oli komme enne sigari süütamist seda lakkuda. See pärines aegadest kui puudusid humidorid. Kuid isegi sellisel juhul oli see tegevus mõttetu kuna tervet sigarit on võimatu niisutada lihtsa lakkumisega. Sigari süütamisel ei tohi kasutada bensiiniga töötavaid tulemasinaid ja tikke, mis on tehtud kartongist. Lõhnad, mis tulevad bensiinist ja keemiliselt töödeldud tikkudest ja ka küünlavahast mõjutavad sigarite aroomi. Parim on kasutada butaaniga töötavat tulemasinat, puidust tikke (võimalikult pikki) või seedripuu lehest tehtud liistudega (neid leiab enamikus heade Kuuba sigarite karpidest). Tikkude kasutamisel on oluline jälgida, et tikkude väävel oleks täielikult ära põlenud kuna muidu võib sigar olla edaspidi ebameeldiva maitsega. Tähtis on sigar süüdata ühtlaselt. Selleks tuleb sigari otsa hoida 45 kraadise nurga all leegi tipu kohal. Sigarit tuleb aeglaselt ja ühtlaselt pöörata kuni see on ühtlaselt söestunud. Edasi tuleb sigarit hoida horisontaalselt umbes 1cm kaugusel leegist ja tõmmata sigarit õrnalt seda samaaegselt pöörates kuni sigari ots hakkab ühtlaselt hõõguma. Sigari otsa peale puhudes võib kontrollida kas on näha seal neid alasid mis veel ei põle. Peale süütamist võib hakata nautima sigari lõhnu ja aroomi. Sigarit ei tõmmata alla. Teda võib piisavalt nautida lihtsalt hoides või keerutades suitsu mõne hetke suus. Sigarit tuleb suitsetada aeglaselt. Tihe suitsu tõmbamine viib sigari ülekuumenemiseni ja see rikub sigari maitse. Kui sigar on valmistatud hästi siis selle kõik lehed põlevad ühtlaselt. Sigari maitse muutub teda suitsetades. Suits filtreerub läbi tubakalehtede ja maitse intensiivistub kui sigar lüheneb. Mõnikord isegi väga heade sigarimarkide juures juhtub, et sigari üks külg hakkab põlema kiiremini kui teine. Kui see juhtub siis võib lõigata ebaühtlase otsa sirgeks. See protseduur aitab ainult natukeseks kuid midagi muud ei ole võimalik teha. Kui sigar oli süüdatud korralikult siis probleem võib olla tingitud ebaõigetest niiskusest sigari säilitamisel, halva põlemisomadustega tubakalehest või sigari halvat ehitusest. Selleks, et saada sigari suitsetamisest täielikku naudingut peab sigar põlema optimaalse temperatuuri ja kiirusega. Selleks tuleb leida tempo, mis sobib suitsetajale ja samal ajal lubab sigaril põlema madalaimal temperatuuril nii, et see ei kustu. Kui sigar kustub, siis ei ole see maailma lõpp. Me kõik süütame sigareid uuesti. Tuleb ainult meeles pidada, et peale igakordset sigari süütamist muutub see kangemaks, kuna me tõmbame sisse imepisikesi söestunud tubakalehe tükke. Kui sigar jahtub maha siis sigaris leiduvad õlid ja tõrvad kondenseeruvad ja mõjutavad ka ülejäänut tubakalehti. Selliselt juhul sigari uuesti süütamisel võime tunda sigaril erinevat maitset. Kui teil ei ole kavatsust sigarit lõpuni tõmmata ja te kavatsete selle suitsetamist hiljem jätkata, siis tuleb viimane mahv puhuda väljapoole ja jätta sigar seisma kuni see on kustunud. Peale seda tuleb tuhk ära murda ja soovitatavalt ka ära lõigata põlenud ots. Sigar ei ole küll enam endises headuses kuid kvaliteetse sigari korral pole tda mõtet ka raisata. Pikk sigarituhk näitab, et on tegemist kvaliteetse sigariga. Tuhka sigarilt ei raputata vaid murtakse. Pikk tuhk sigariotsal on atraktiivne. Mõnikord kui sigariots on põlenud liiga pikalt või kui sigar on seest ebaühtlne võib see ootamatult murduda. Samas on teda, et masinaga tehtud sigaril ei ole võimalik saada pikalt põlenud sigariotsa. Kui sigar on põlenud viimase kolmandikuni, siis õlid ja tõrv muudavad sigari viimase osa kangeks ja kibeda järelmaitsega. Siis on paras aeg lõpetada sigari suitsetamine. Sigarit ei vajutata kustutamiseks lömmi nagu sigaretti vaid jäetakse tuhatoosi kustuma. Kuid samas on soovitatav kustunud sigariotsad võimalikult ruttu ära visata kuna nende lõhn rikub ruumis lõhna. Sigari suitsetamiseks peab olema aega. Corona suurusega sigar nõuab vähemalt 30, Robusto 45 ja Churchill 60minutit. Kauemini põlevad sigarid sobivad paremini õhtuseks suitsetamiseks. Väiksemad sigarid nagu petit coronas ja cigarillos on saanud populaarseks tänapäeval kuna nad sobivad paremini kiire elutempoga. Hea sigari nautimine kuulates sobivat muusikat ja maitstes head portveini või konjakit annab suurepärase võimaluse päeva sündmused rahulikult kokku võtta või lihtselt nautida eksootilisi maitseid ja aroome. Jaapanis, kus sotsiaalne etikeet baseerub traditsioonidel ja dikteerib suuremal määral käitumist, ei või alluv suitsetada suuremat sigarit kui kõrgemal positsioonil olev isik. Sigarit ei suitsetata toidu ajal. Nende raske ja rikas aroom võib kergelt mõjutada võimet nautida toidu maitset. Heade tavade juurde kuulub ka austada mittesuitsetajate mugavust ja õigusi. Kui te istute restoranis suitsetajate alal on siiski viisakas oodata kui teised lõpetavad söömise. Külalistele sigarit pakkudes ei ole viisakas võtta see karbist välja vaid tuleb anda külalisele valikuvõimalus. Uue karbi avamisel surutakse õrnalt sigari suletud otsale nii, et lõigatud ots tõuseb üles. Sigar võetakse karbist ja asetatakse teiste peale. Peale seda antakse külalistele võimalus endalesigar valida. Kunagi ei tohi sigarit võtta tihedalt pakitud karbist teravate küüntega kuna see võib vigastada teisi sigareid. Suurepärane kink igale sigarisuitsetajale on karp häid käsitsi valmistatud sigareid. Nüüdsel ajal enam mitte suitsetav Kuuba president Fidel Castro austab siiani hea sigari väärtusi ja tema parimad sigarivalmistajad toodavad unikaalset marki Trinidad, mida ta kingib Kuubat külastavatele riigipeadele. |
|
