Tekst: LEA NOORMETS

Groucho Marxs: "Sigar annab aega mõtlemiseks. Kui sa räägid anekdoodi, aga publik ei naera selle peale, võid võtta sigari ja tõmmata paar mahvi...".

Tuld proletariaadi diktatuurile!

Sigarisõprade reputatsioon on aukartustäratav ja ihaldusväärne. Sigari nautimine eeldab maitsepeenust nii elustiilis kui ka harjumustes. Kuigi juba vana klishee, on siiski tõsi, et "ütle, kes on su sõbrad ja ma ütlen, kes oled sa ise".

Ajalugu tunneb sadu mehi ja naisi, keda sigarita ette ei kujuta. Daamid kõigepealt: Whoopi Goldberg, Madonna, Amadine Aurore Lucie Dupin, rohkem tuntud Georges Sandi nime all. Härrad: Freud, Albert Enstein, Ira Gershwin, Winston Churchill, Ernest Hemingway, Somerset Maugham...
Ka tänapäeval on sigar atribuudiks, mis käib paljude kuulsatega kaasas. Tom Cruise´i, Jack Nicholsoni, Mel Gibsonit võib näha Zinoga, jämedaid havanna sigareid eelistavad Pierce Brosnan ja Robert de Niro.
Olgu rikas või vaene, kuulus või tundmatu - sigar annab igaühele võimaluse tunda ennast superstaarina.

SEISUSE ASI
Niisiis - oli oktoober aastal 1492. - ja Christopher Kolumbus kogemata avastanud Ameerika. Vastavastatud maad, praegu tuntud Bah?a de Gibarana Kuubas, uurima läinud kaks kanget kokistadoori - Rodrigo de Jerez ja Luis de Torres - nägid, oh imet! suust suitsu välja ajavaid pärismaalasenaisi. Sigar, mis oli jäme nagu naise käsivars, oli tõeline havanna sigar! Rodrigo tõmbas mahvi või isegi paar, ja see meeldis talle.
Hiljem, hoolimata inkvisitsiooni vastuseisust, muutus sigari suitsetamine Hispaanias ja Portugalis suurmoeks. Muidugi sai seda endale lubada vaid kõrgem klass - sigarist sai seisuse tähis.
Pärast sigari hullutava ja hõrgutava maitse tundasaamist jäi tubakamonopol kolmeks sajandiks hispaanlaste kätte. "Royal Manufactures of Sevilla" oli esimestest suurtootjatest, mille toodangut taani kaupmehed aastast 1750 viisid ka Venemaale. Snooblikuks sigarisõbraks sai keisrinna Katariina II, kes suitsetamisel hoidis sigarit õhkõrna siidist riba sees - keiserlikud sõrmed ei tohtinud kollaseks saada. Ehk just nii sündisid sigaritele vööd, mis praegu küll paberist, kaitsevad ja ehivad kaasaegset sigarit.

MAGUS AROOM EUROOPA KOHAL
Sigarite magus aroom lehvis esimest korda Eoroopa kohal aastal 1763, kui Inglismaa oli vallutanud Hispaanialt Kuuba. Kuigi vaid aastakese kestis brittide võim sellel sigarisaarel, avanes tänu neile ka sigariturg Vana Maailma rohkearvulistele elanikele. Sigarist sai tõeline sensatsioon - maitseelamus, mida varem vaid ülikud nautinud olid, oli tõeline revolutsioon kultuuris ja arusaamades.
Suur vajadus aromaatse ja suitseva moeartikli järele pani nutikaid ettevõtjaid tegutsema ka Euroopas - 19. sajandi algul käivitati esimesed sigarimanufaktuurid Shveitsis ja Itaalias. Ameerikas avati esimene havanna sigari tööstus. 1810. aastal. Sigar muutus üleüldiselt sotsiaalselt akteptaabliks.

NIMED, MIS LOOVAD KUULSUST
Paljud sigarid on saanud oma nime meestelt, kes nad kuulsaks on tõmmanud. 1880tel asutas Londoni finantsist Leopold de Rothschild Havannas sigarimanufaktuuri Hoyo de Monterrey just selleks, et valmistada lühikesi ja jämedaid sigareid, mis talle meeldisid. Rothschild, kellel oli ärimehena vähe aega, eelistas just seepärast lühikest sigarit, mille suur ümbermõõt jällegi võimaldas nautida rikkalikku maitsebuketti. Nii saigi kindla pikkuse ja jämedusega sigarid nimeks rothschild, nagu on tuntud samal põhjusel ka churchillid.
Sir Winston Churchill, kujutage ette, tõmbas päevas ligi 9 sigarit, arvestuste järgi kogu eluaja jooksul aga ligi 300 tuhat tükki. Ja elas, muide, peaaegu 90. aastaseks. Churtchillil oli oma Chartwelli lossis ka humidor 3000 sigariga.
Alfred Dunhill oli mees, kes mõistis, et sigari hüva aroomi- ja maitseomaduste säilitamiseks on vaja neile luua erilised tingimused. Sigaritubaka omapära säilib just sellistes tingimustes, nagu ta kasvabki oma kodumaal Kuubas. Järelikult oli vaja Euroopa kliimas luua sigaritele niiskemad ja soojemad tingimused - nii sündiski aastal 1907 Duke Sreeti sigaripoes humidor, iga sigarisõbra lahutamatu aksessuaar. Enamasti küll seedripuust, võib tänapäeva humidor olla väga erinev - tähtis on, et sigar tunneks ennast seal nagu kodus.
19. sajandi keskpaigaks kujunesid välja ka praeguseni tuntud ja kuulsad sigarisordid - Punch, Partagas, Romeo y Julietta.

HÄRRASMEHE NAUDING
Kuigi 1890te aastate lõpul, kui kuuba sigareid toodeti tuhandetes Key Westi ja Tampa töökodades Floridas ja sigaritoodang oli majandusliku heaolu indikaatoriks, pole aromaatne suitsev tubakarull siiski muutunud vaesema töölisklassi eelistuseks.
Üks hea tänapäevane käsitsivalmistatud sigar maksab vähemalt samapalju, kui pakk sigarette. Ja sigar, see pole igapäevase nikotiinikoguse allikas, sigar on maitse asi. "Sigar on olemuselt sarnane veinile - tubaka laagerdumisest, kasvuaastast ja kasutatud tubakasegust sõltub, milline on ta maitse suitsetamisel," näeb veiniguru August Alop paralleele. Ka tubakal on oma premium, grand gru ja vintage kategooriad, just nagu headel veinidelgi. Sigarid on erinevate tubakasortide segud - mis maitse kellelegi meeldib, on igaühe eralõbu.
Sigari margi kõrval on teine tähtis asi ümbermõõt ja pikkus. Pikk on hea valik siis, kui on rohkem aega naudiskeluks, lühem, nii kümneminutiline, on paras aja mahavõtmiseks. Mismoodi sigar maitseb, sõltub tubakasordist, aga ka pikkuse ja laiuse vahekorrast. Suurema läbimõõduga sigar tõotab täidlasemat maitset ja rikkalikku aroomibuketti, peenem põleb intensiivsemalt, kiiremini põletades ära maitseid. Ja lisaks: mida heledam, seda mahedam, tumedam on jälle vürtsikam. Katsetades erinevaid sorte ja marke, proovides kord jämedat ja lühikest, kord pikka ja peenikest, siis pikka ja jämedat või hoopis lühikest ja peenikest, leiab sadade sigarite seast ainulaadseid maitsekombinatsioone.
Mismoodi maitseb sigar pärast lõunasööki, kus põhitoiduks oli näiteks pasta, erineb sellest, mismoodi maitseb ta pärast vürtsikat õhtusööki. Lisaks sigari enda omadustele ja toidu gastronoomilistele väärtustele mõjutab ka suitsetaja meeleline sättumus, mismoodi sigar maitseb.
Sigar on ka rituaal - seda ei saa suitsetada kiirustades, tema süütamiseks on omad kombed.
Nagu esimene kohtamine kallimaga, on tutvus oma esimese sigariga. Siin ei saa usaldada kellegi teise maitset, valik jääb ikka enda teha.